Marja-Liisa Olthuis
Perrui várás čaallum uápiskirjeh kyevti- já maaŋgâkielâgvuođâst láá táválávt pyereh. Ravvuuh suápih almolávt meiddei ucceeblovokielâ tilán. Ohtâ raavâ lii kuittâg taggaar, et tom lii tárbu kieđâvuššâđ sierâ: ”Sáárnu páárnážân jieijâd eenikielâ”. Kielâ valjim lii ulmuid herkis äšši, ko lii saahâ jieijâs párnáin. Tággáár raavâ adeluvvoo távjá taggaar perrui, mast enni já eeči iävá sáárnu páárnážân siämmáá kielâ. Taat raavâ suápá kale pyereest stuárráábijd kieláid, mut taggaar olmooš, kote smiättá aštum kielâid, uáiná eresnáál. Tondiet čálám taan blogičalluu já kiävtám eresmuđusii paječalluu ko “eenikielâ”.
Termâ eenikielâ čuujoot kyevti- já maaŋgâkielâgvuođâst kielân, mii lii olssis noonâ kielâ – taggaar kielâ, mon lii vuosmustáá oppâm, mon máttá hirmâd pyereest, mon kiävttá ennuv já moin olmooš lii čuovviittum-uv. Jieijâs kielâ miäruštâllâm oro-uv lemin čuuvtij älkkeb eenâblohon kullee ulmui ko ucceeblovokielâ sárnoi. Noonâ eenikielâ lii puoh linásumos kielâ, moos finnee tobdoid-uv fáárun. Tom lii älkkee kevttiđ. Taan perspektiivist lii čaallum tággáár-uv pahudem: “Párnáá kielâtááiđun sáttá leđe joba vaahâglâš, jis vaanhimeh sárnuškyettiv páárnážân eres kielâ ko eenikielâs, mon suoi iävá maŋeláá oppâm ege haaldâš tom tuárvi pyereest.”
Noonâ eenikielâ -perspektiivist ij lah máhđulâš ruokâsmittiđ vanhimijd sárnuđ aštum kielâ párnáidis. Aštum já uccáá kevttum kielâst ij lah lamaš tile šoddâđ noonâ čuovviittâskiellân. Jis tággáár tiileest sárnuškuát kielâ sárnum varâlâšvuođâst teikâ kielâmáátu rijttáámettumvuođâst, kiävá hyeneeht: kielâ sárnum nohá toos tondiet ko ohtâgin sárnoo ij lah tuárvi čeppi ige tohálâš. Tággáár tile lii anarâškielâst-uv já eres-uv sämikielâin. Ij lah ohtâgin olmooš, kii ij kuássin tarbâšiččii smiettâđ saanijd já ráhtusijd. Mađe spesifub kielâkevttimohtâvuođâst sämikielâi kevttimist lii saahâ, tađe vissásubbooht vädisvuođah iteh.
Anarâškielâ iäláskittemohjelmeh láá puáhtám kielâsárnoid koskâmuu suhâpuolvân – toos, mii lâi monâttâm kielâs. Tääl luhhoost kielâsárnoi juávhust láá pargoahasiih ulmuuh já meiddei sämikieltáiđusiih vanhimeh. Eidu taah ulmuuh tarbâšeh moovtâ já ruokkâdvuođâ kevttiđ kielâ já sirdeđ tom párnáidis-uv. Juáhháá kielâmáttu lii kielâsirdemist árvugâs. Taan koskâmuu suhâpuolvân puáhtá tuše ettâđ: sáárnu páárnážân sämikielâ nuuvt ennuv ko puávtáh já máátáh. Anarâškielâst láá-uv maaŋgâs, kiäh láá näävt porgâm. Tääl mist láá vuod eenikielâliih párnááh. Já anarâškielâ siäilu tuše váldukielâ paaldâst, nuuvt et taah eenikielâliih párnááh láá kyevtkielâgeh. Sist láá kyehti eenikielâ.
Muu jieččân muštoh mäccih ihán 1996, kuás muu puárásumos nieidâ šoodâi. Vuossâmuu ihepele mun sarnum sunjin suomâkielâ. Lijjim kale smiettâm sämikielâ sárnum-uv mut tubdim, et muu kielâmáttu ij lam nuuvt nanos já et lijjim hirmâd ohtuu. Teikâ kale mun mattim sämikielâ mut jiem lam kiävttám tom aktiivlávt. Tondiet eenâblovokielâ lâi luándulâš valjim. Ko moonnim Sáámán, muštám pyereest, ko Vuoli Ilmar koijâdij muu nieidâ kielâtiileest. Mun västidim. Muštám vala-uv Ilmar muáđoid já pettâšume, mii muštâlij: tun meiddei! Ij sun tom kale ettâm mut tot oinui. Eidu suu muáđoh pieijii muu uđđâsist smiettâđ. Munhân lijjim luuhâm sämikielâ – naa, “sämikielâ“ lâi talle pajekielâ, mut mun uáinojim anarâšâi čoolmijn anarâššân. Meiddei vuossâmuuh kielâtieđâliih pargoh, maid mun porgim, lijjii anarâškielâ pargoh. Pargo-uv kennigâtij sárnuđ pääihist sämikielâ. Nuuvt te mun mulsum kielâ ihepele puáris nieidâžân, já sun liijká moijái munjin siämmáá muččâdávt ko ovdil-uv já kuldâlij. Luhhoost tien ahasâš ij vala sárnum, nuuvt et must-uv lâi äigi pyerediđ jieččân kielâtááiđu. Eidu tien ááigán monnii-uv muu pargoin kielâoopâ čäällim já sänikirje rähtim. Mii te ličij lamaš pyereeb vyehi kielâ oppâmân ko tággáár vuáđupargo. Já ko äigi kuulâi, páárnáš oopâi sämikielâ já sárnu tom tääl njyebžilávt, imâštâl tom, mondiet tot munjin lâi nuuvt vaigâd. Veik must láá lamaš motomeh vädis iveh kielâlávt, tääl lam luholâš, et lam tom porgâm. Kijttoseh kale kuleh kielâpiervâlân, mii lekkâsij siämmáá ääigi já faalâi munjin-uv kielâtorjuu, mon mun tarbâšim. Oovtâst mij lep kielâ máttááttâllâm, jiejah-uv.
Jis mun jurdâččâm eenikielâ-teermâ, lam luholâš, et puávtám jurdâččiđ ton miäruštâllâm nubenáál. Eenikielâ puáhtá leđe meiddei vááimu kielâ, veikâ monâttum kielâ-uv. Já jis tot ij lah suuvâ kielâ, tot puáhtá leđe olssis mudoi vááimuvuálááš. Rijttáá, et tot kielâ, mon páárnážân sárnu, lii olssis nuuvt räähis, et ton oovdân vaja jieš-uv porgâđ. Tuše toin naalijn sämikielâst lii puátteevuotâ. Munjin olssân lii puáttám äigi luoppâđ eenikielâ-teermâst. Tot lii jo tovâttâm tuárvi ennuv soro já murrâš. Sáárnum vááimuvuálásii kielâst.