Miika Lehtinen: Sääʹmǩiõl vuâđđsääʹnnjiârgg – SVO vai SOV?

Mon tuʹtǩǩeem kandidatt-tuâjstan sääʹmǩiõl vuâđđsääʹnnjiârǥ. Kõõččmõššân leäi tõt, lij-a sääʹmǩiõlâst takai naggtõsciâlkki neutraal jiârgg SVO avi SOV. Tän ääʹšš leʹjje tuʹtǩǩääm samai ooccanj ouddâl tõn, ij-ǥa tõʹst käunn’jam muu teâđai mieʹldd ni õhtt čiõlgg kvantitatiivlaž tuʹtǩǩummuš. Tuʹtǩǩummšest mon analysõʹsttem 361 ciâlkkjed neellj mainsteeʹjest. Materiaal vuåǯǯum jiõnnliântin, mõõk leʹjje liânttuum 1960-1970-lååǥǥain. Vaʹlddem lokku tõn, lie-a ciâlkki vueiʹvv- avi čårrciâlkki, lie-a tõk naggtõõzz, kõõččmõõžž avi päkkmõõžž da lij-a tõi verbaalân veäʹǩǩveʹrbbraajõs avi õhttnaž veʹrbb. Muu puättmõõžži mieʹldd sääʹnnjieʹrǧǧe vaaikat tõt, lij-a ciâlkkjest subjeʹktt avi ij. Jõs ciâlkkjest lij pâi veʹrbb da objeʹktt, tääujmõs jiârgg lij OV, leâša jõs tõʹst lie kuhttu subjeʹktt da objeʹktt, teʹl SVO lij tääujab ko SOV. Vuâmmšem tõn še, što infiniittlai veeʹrbi objeʹktt lij võl tääujben veeʹrb ooudbeäʹlnn ko finiittlain veeʹrbin.